Jalakäija tuvastusega ülekäigurada

Asukoha valikul ja süsteemi rajamise kaalumisel on kõige olulisem jälgida, et oleksid tagatud ja rakendatud keskkonnakujunduslikud meetmed teeületuskohas: 

•    teeületuse paiknemine sobivas ja liiklejatele omaks võetavas kohas;
•    teeületus jalakäijate jaoks võimalikult lühike, vajadusel ohutussaar;
•    sõidukiiruste audit ning vajadusel täiendavad liikluse rahustamise meetmed;
•    nõutavad nähtavused sõiduteelt kui ka jalgteelt;
•    süsteemi sobivus liikluskeskkonda ning võimalik mõju teistele teeületustele.

Tuvastamine

Sõidutee ületamiseks läheneva jalakäija tuvastavad kaks soojuskaamerat, kumbki ühel pool teed. Soojuskaameraid kasutatakse näiteks ka valgusfoorisüsteemidel väljakutse tuvastusseadmetena. Soojuskaamera võimaldab programmeerida trajektoore, mille peale signaal väljastatakse ning mille peale signaali ei väljastata. Märgutuled ei hakka vilkuma kui jalakäija ei soovi teed ületada, vaid liigub mööda jalgteed edasi. Lisaks on soojuskaamera tuvastusprotsent väga kõrge ka väga keerulistes ilmastikuoludes – vihm, udu, külmad temperatuurid jne. See muudab termilise tuvastusmeetodi jalakäijate tuvastamisel efektiivsemaks kui video või infrapuna sensoreid kasutavad tehnoloogiad.

Maksumuselt võivad soojuskaamerad olla kallimad kui muud tuvastustehnoloogiad, kuid sellise jalakäija tuvastusega ülekäigusüsteemi peamine väärtus peitub usaldusväärsuses ning valeväljakutsete ja häirete minimeerimisel. Eelnev on ka põhjus, miks ei sobi ülekäiguradade täiendavaks tähistamiseks pidevalt vilkuvad hoiatustuled või taustekraaniga liiklusmärgid – need meetmed ei tekita liiklejatele „põhjus – tagajärg“ olukordi, liiklejad harjuvad nendega ning meetme mõju väheneb.

Süsteemi paigaldusel võib tekkida vajadus olemasolevad madalad tänavavalgustid vahetada kõrgemate vastu, et tagada piisav tuvastusseadmete vaateväli.

TÄHELEPANU! Tuvastustehnoloogiaga ülekäigu rajamisel peab see olema kogu aeg töökorras ning töötama valgusoludest sõltumata. Varustuskindlus ei tohi sõltuda tänavavalgustuse toimimisest.

Süsteemi toide ja varustuskindlus

Jalakäija tuvastusega ülekäigusüsteem on aktiivne liikluskorraldusvahend ning eeldab paigaldusjärgset kulu elektritoiteks, hoolduseks ning vajadusel seadistamiseks. Energiatarve sõltub kasutatavatest komponentidest ning hooldus on sarnane valgusfoorisüsteemiga. Katseprojektil liideti ülekäiguraja tuvastus- ja hoiatussüsteem tänavavalgustuse võrku.

Piiranguks oli toite olemasolu tänavavalgustuse töötamise ajal, kuid süsteemi toimimiseks valgel ajal paigaldati täiendavad akud ning päikesepaneelid. Eesti klimaatilise eripära tõttu põleb tänavavalgustus talvisel ajal väga palju ning suvel väga vähe. Näiteks oli suvise pööripäeva paiku kuni kahe nädalane periood, kui tänavavalgustus süttis ööseks ainult kolmeks tunniks. See ei ole piisav, et ainult akude toitel süsteemi ööpäevaringselt töös hoida.

Aastaringse varustuskindluse jaoks on mõistlik tänavavalgustuselt ja päikesepaneelide kombinatsioonina akude laadimissüsteem. Kui objektil on võimalik kasutada püsitoidet, siis kindlasti eelistada seda. Katseprojektis moodustas umbes poole süsteemi maksumusest elektrivõrguga liitumine ning kommunikatsioonide paigaldus kinnisel meetodil tee alt.

Visuaalne hoiatus

Jalakäija tuvastusega ülekäiguraja olulisimaks komponendiks on jalakäija tuvastus ning vähemtähtsam signaalist rakenduv visuaalse hoiatuse stiil. Reguleerimata ülekäigurajal kasutatav jalakäija tuvastusega hoiatussüsteemi visuaalne hoiatus on suunatud sõiduteel liiklejatele ning ei pea olema teeületajale nähtav või tajutav. Visuaalse hoiatuse tehniline lahendus võiks olla selline, et väljakutse puudumisel oleks ülekäigurada võimalik sarnane tavapärasele ülekäigurajale, et tagada liikluskeskkonna ühetaolisus.

Hoiatus ei tohi olla liikleja jaoks eksitav ning sarnaneda mõnele teisele liikluskorraldusvahendile või imiteerida valgusfoori. Arvestades ülekäiguradade paiknemist valdavalt tiheasustusega aladel, tuleb arvestada hoiatussüsteemi võimaliku valgusreostusega ning selle mõjust ümbritsevale keskkonnale. Hoiatussüsteem peab olema valgustundlik vältimaks liikleja pimestamist või valgusoludest tingituna märkamatuks jäämist.

Hoiatustulede vilkumissageduse ja valgustugevuse määramisel juhinduda liikluskorralduses kasutatavate hoiatuslampide standardist EVS-EN 12352.

Liikluskäitumuslik mõju

Enne süsteemi paigaldamist (VP1) oli jalakäijale teeandmise kohustuse eirajate osakaal kõigist sõidukitest 19,53%. Teisel vaatlusperioodil (VP2) langes antud näitaja üle 11% võrra 7,89%-ni. Kolmandal vaatlusperioodil (VP3) oli eirajate osakaal 6,25%. Väikseim eirajate osakaal esines neljandas vaatlusperioodil, mil näitaja oli 2,76%. Viiendal vaatlusperioodil oli jalakäijale teeandmise kohustuse eirajate osakaal 6,77% ehk üle kolme korra madalam kui enne süsteemi paigaldamist ning 15% madalam kui vahetult pärast süsteemi paigaldust.

2018. aasta liikluskäitumise monitooringu tulemusena oli keskmine üleriigiline jalakäijatele teeandmise kohustuse eirajate osakaal 40%. 

2017. aasta liikluskäitumise monitooringu tulemusena oli keskmine üleriigiline jalakäijatele teeandmise kohustuse eirajate osakaal 41%. 

Kas paigaldada ülekäigurajale jalakäija tuvastusega hoiatussüsteem või mõni muu meede?

Ülekäigurajal täiendav jalakäija tuvastusega hoiatussüsteem liigitub meetmena reguleerimata ülekäiguraja ja reguleeritud ülekäiguraja vahele, pakkudes täiendavat situatsioonipõhist informatsiooni sõidukijuhtidele, kuid ei reguleeri eesõiguseid mootorsõidukite kasuks nagu valgusfooriga ülekäigurajal.

Arvestades asjaolu, et praktikas kasutatakse endiselt kutsungiga foorisüsteemidel jalakäija nupule vajutamise summereid ning ooteaeg võib vahel olla pikk, siis jalakäijad võivad teed ületada punase fooritulega, kui liiklusolud seda võimaldavad. Näiteks ka väga suure sagedusega teedel võivad sõidukid, teistest fooritsüklitest tingituna, liikuda pakkidena ning sobivate „akende“ korral või madalama liiklussagedusega teedel ületavad jalakäijad teed punase fooritulega. See omakorda võib näidata halba eeskuju teistele liiklejatele või kujundada liiklejate negatiivseid hoiakuid liikluskorralduslike otsuste ja toimivuse kohta.

Õiguslikult on jalakäija tuvastussüsteemiga ülekäigurada võrdne reguleerimata ülekäigurajaga ehk n.ö sebraga. Täiendav hoiatus võib vajalik olla kohas, kus sõidukijuhid eiravad sagedamini jalakäijale teeandmise kohustust, mis võib olla tingitud aga teistest teguritest, mida tuleks eelnevalt analüüsida ja võimalusel parendada. Näiteks suuremal kiirusel või suurema liiklussagedusega, mitme samasuunalise sõiduraja korral, aga ka jalakäija lähenemise piiratud nähtavuse tõttu ülekäikudel, eiravad sõidukijuhid sagedamini jalakäijale teeandmise kohustust.

Jalakäija tuvastussüsteemi paigaldamine reguleerimata ülekäigurajale ei vähenda sõidukite liikumiskiirust. Kui teeületuse probleemiks on sõidukiiruse ületamine või liiga suur kehtestatud piirkiirus, siis tuleks kasutada ehituslikke liikluse rahustamise ja liikluskeskkonna kujundamise meetmeid, mille järel võib ka teeületuse probleem laheneda ning jalakäija tuvastusega hoiatussüsteemi ei ole täiendavalt vaja paigaldada.