Liiklusohutusprogramm 2026–2035

Ohutu taristu algab ohutust ja säästlikust ruumilisest planeerimisest, mis arvestab kõiki liikumisviise ning põhineb riskide ennetamisel ja ärahoidmisel. Terviklik liikuvussüsteem peab olema igas elemendis ohutu selle kasutajale vanusest ja erivajadustest sõltumata. 

• Liikluskorraldus peab olema intuitiivne, keskkonda sobituv, eksimisruumi vähendav ja arvestama sõidukite arenguga.  
• Teede korrashoid peab tagama  kõikide liiklejagruppide ohutu liiklemise muutuvate ilmastiku- ja liiklusolude korral, toime tuleb tulla kliimamuutustega ning vajaduste ja võimaluste vahel tasakaalu leidmisega.
• Rongiliiklus intensiivistub ja sõidukiirused raudteel kasvavad. Oluline on varustada samatasandilised raudteeülesõidud tõkestussüsteemidega, ohtlikemates kohtades rajada eritasandilised ületuskohad, kehtestada ohutu sõidukiirus raudteeülesõidule lähenemisel. Vajadusel tuleb rakendada abinõusid välistamaks raudteede ületamist kohtades, kus see ei ole lubatud.
• Suurulukitega seotud õnnetuste ärahoidmiseks tuleb arvestada tarastamise vajadusega ja rajada ulukitele sobivad eritasandilised läbipääsud. 

Kiirus mõjutab liiklusõnnetuse esinemist ja raskust. Ohutu kiiruse osas on prioriteet vältida liiklussurmasid ja raskeid vigastusi läbi taristulahenduste ja järelevalve. Eesmärgi saavutamiseks on oluline määrata ja rakendada piirkiirused kindlate põhimõtete kohaselt. Esiteks tuleb piirkiirused kehtestada inimeste haavatavuse järgi, see tähendab, et need põhinevad teadmistel inimese keha löögitaluvusest ja biomehaanikast. Teiseks aitavad ohutud piirkiirused vähendada ühiskonna kogukulusid. Kolmandaks põhimõtteks on, et enamik liiklejaid peab piirkiirust mõistlikuks ja mõistab, et erinevatel teedel on erinevad piirkiirused. Piirkiirused peavad veel arvestama muutuvate tee- ja ilmastikuoludega, sealhulgas reaalajas. Piirkiirusi toetavad teede projekteerimine, järelevalve, koolitus- ja teavitustegevus, aga ka ITS- ja sõidukitehnoloogia lahendused. Kui eri liiklejagruppide liikumiskiiruse vahe on suurem kui 30 km/h, siis peab ohutuse tagamiseks kaaluma eraldi taristut haavatavate liiklejate kaitseks. Liiklejate ohutuse tagamiseks ja madalamate kiiruspiirangute järgimise hõlbustamiseks võetakse kasutusele liiklust rahustavad meetmed.

Ohutu liiklussüsteemi soovituslik kiirus on teetüüpi ja -parameetreid arvestav  kiirus, mida võib taristu planeerija või teeomanik liikluskeskkonnast, tee- ja ilmastikuoludest lähtudes või muutteabega liiklusmärkidega kiirusjuhtimise korral suurendada või vähendada. 

Siht on jõuda 2035. aastaks selleni, et igal teel on kehtestatud ohutu ja liiklejatele mõistetav kiirus ning juhid peavad sellest kinni. See tähendab, et igal teelõigul peaks suurim lubatud kiirus olema selline, mida tee geomeetria ja liikluskoosseis ohutult võimaldavad. Ohutute kiiruste määramine on keeruline ja aeganõudev protsess. See ei juhtu üleöö, seda viiakse ellu samm-sammult.

Tegevussuuna eesmärk on kasvatada ohutumate sõidukite osakaalu ja arvestada isejuhtivate sõidukite kasutuselevõtuga seotud arengutega. Tähelepanu keskmesse tõuseb sõidukite tehniline seisukord ja turvalisusnõuete kontroll. Olulised aspektid:  küberturvalisus automatiseeritud sõidukitel, suuremad ja raskemad veosed teedel, mikrosõidukite tehnonõuded ja kasutuse piirangud ning sõidukiomanike enda vastutust oma sõiduki nõuetele vastavuse kontrollimisel igapäevaselt. 

Ohutu liikleja tegevussuunal peetakse oluliseks liikleja vastutuse, pädevuse ja teiste liiklejatega arvestamise tähelepanu keskmesse tõstmist. Samuti on olulised selged ja arusaadavad liiklusreeglid ning kommunikatsioon, mis suurendab ühiskonnas poolehoidu suuremale liiklusohutusele.

Ohtliku liikluskäitumise ennetamisel tähtsustatakse tõenduspõhist lähenemist ja koostööd perekonna, kooli, töökoha, kogukonna ning laiemalt ühiskonna tasandil. Ennetustegevused peavad olema suunatud tulevikku ja tuleb arvestada sellega, et nende mõjud avalduvad sageli alles aastate pärast.

Liiklushariduse eesmärgiks seatakse ohutut liiklemist toetavate hoiakute ja käitumise kujundamine juba varases eas ning nende toetamine kogu elu jooksul. Oluline on muuta liiklusharidus süsteemseks ja järjepidevaks ning hõlmata kõik vanusegrupid – lastest eakateni.

Tõhus ja riskidele suunatud järelevalve keskendub süstemaatiliste rikkujate ohjamisele. Liikluses osaleb väike hulk kõrge riskiga juhte, kelle puhul ei ole olnud traditsioonilised järelevalve ja heidutuspõhised lähenemised tõhusad. Meetme eesmärk on välja selgitada süsteemsed rikkujad ja rakendada neile sobivaid mõjutusmeetmeid, et hoida ära uusi rikkumisi.

Oluline on tõsta tähelepanu keskmesse liikleja vastutus, pädevus ja teiste liiklejatega arvestamine.  Vajalik on tõsta liiklejate teadlikkust ja kujundada sotsiaalseid norme, mis tauniksid probleemset käitumist (joove, piirkiiruse ületamine, kõrvalised tegevused liikluses jne). 

Üle kolmandiku teedel juhtuvatest surmaga lõppenud liiklusõnnetustest on seotud sellega, et vähemalt üks liiklusõnnetuse osaline kasutab sõidukit tööülesande täitmiseks või on sõitja sellises sõidukis. Seetõttu on liiklusohutusprogrammi üheks tegevussuunaks valitud ka töösõitude ohutuse tõstmine. Seni on organisatsioonide potentsiaal liiklusohutust mõjutada suures osas kasutamata. Avaliku sektori võimaluseks on eeskuju näitamine, kuidas organisatsioonid rakendavad avalike teenuste osutamise hangetel liiklusohutusse panustamist. Omavalitsustel on võimalik ühistranspordi-, sh koolibussi teenuse ostmisel ning taksoteenuste osutamise tegevuslubade saamise ja säilitamise tingimustes näha ette lisanõuded liikluses riskide vähendamise ja liiklusreeglite täitmise kohta. Tööandjad saavad oluliselt liiklusriske vähendada, hankides ohutumaid ja juhiabisüsteemidega sõidukeid ning nähes ette nõuded töötajatele ja lepingupartneritele, rakendada standardi ISO 39001 nõudeid.

Liiklusõnnetusse sattumisel on abi saamine ja selle osutamine elulise tähtsusega. Kiire ja asjakohane reageerimine õnnetustele ja ohtudele vähendab kahju nii inimestele, asjadele kui ka keskkonnale. Hädaolukorrale reageerimise parendamine aitab vältida liiklussurmasid ja elumuutvaid vigastusi. Oluline on ka igakülgse esmaabikoolituse säilitamine sõidukoolituse õppekavas ning teadmiste ja esmaabioskuste omandamise võimaluse pakkumine kõigile liiklejatele.

Uuel kümnendil peab liiklusohutuse juhtimine muutuma ennetavaks. See tähendab, et sõltumata liiklusõnnetuste riskidest või nende puudumisest kogutakse ja arhiveeritakse taristu kohta kõik vajalikud andmed. Uue perioodi eesmärk on arendada integreeritud ja reaalajas toimiv andmete ökosüsteem, mis võimaldab ristkasutada erinevaid andmeallikaid, toetab proaktiivset otsustusprotsessi, võimaldab analüüsida liiklusohutuse arengut nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil ning toetab kohalikke omavalitsusi ja partnereid andmetel põhinevate otsuste tegemisel. Oluline on ka investeering digitaalsesse võimekusse, analüütilistesse tööriistadesse ning oskuste arendamisse. Eesmärk on kujundada dünaamiline ja õppiv ohutu liiklussüsteem, kus andmed ei ole pelgalt aruandluseks, vaid pidevaks täiustamiseks ja inimelude päästmiseks.

Liiklusohutus ei ole üksnes riigi, kohalike omavalitsuste või ametkondade ülesanne – see sisaldab ka ühiskondlikku kokkulepet ja jagatud vastutust, mille kujundamises on oluline roll igal kogukonnal ja liiklejal. Kogukonnad tunnevad oma keskkonda kõige paremini – nad näevad riske, tajuvad muutusi ja märkavad kohti, kus olukord vajab muutust. Seetõttu on kogukondlikel algatustel oluline roll nii ohtude ennetamisel kui ka ohutu liikluskeskkonna kujundamisel. Mittetulundusühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad panustada programmi eesmärkide saavutamisse teavitustöö ja haridustegevuse, kogukondlike algatuste, vabatahtliku järelevalve ja kogemuspõhise nõustamise ning sihtrühmade toetamise kaudu. Ka koostöö ametkondade ja omavalitsustega on olulisel kohal.