Eesti ulukiõnnetuste andmebaas ja kaardirakendus
Transpordiamet on koostöös Aktsiaselts Teede Tehnokeskusega täiendanud Eesti riigimaanteede loomaõnnetuste registrit ja loonud uue avaliku kaardirakenduse, mis kuvab ulukiohtlikumad teelõigud.
Tööde eesmärk oli korrastada ja geokodeerida Transpordiametile perioodil 2019–2024 Häirekeskuse poolt riigi infotelefonile 1247 laekunud ulukiõnnetuste teated, leida saadud andmestiku analüüsil loomaõnnetuste koondumiskohad ning koostada avalik veebipõhine kaardirakendus õnnetuste koondumiskohtade kuvamiseks koos looduslike ohutegurite kaardikihiga.
Projekti raames analüüsiti viie aasta (2019–2024) jooksul maanteedel suurulukitega toimunud loomaõnnetusi ning määrati kindlaks nende koondumiskohad ehk klastrid. Eesti riigimaanteedel tuvastati statistiliselt olulisi loomaõnnetuste koondumiskohti kokku 137 km ulatuses (240 erinevas asukohas), mis moodustavad Eesti riigimaanteede võrgust ligi 1,4 %.
Klastrite väljaselgitamiseks kasutati Tšehhi Transpordiuuringute Keskuse poolt välja töötatud KDE+ metoodikat. Klastri olulisuse kohta annab infot klastri tugevus skaalal 0–1 ning ka õnnetuste arv klastris. Lisaks analüüsiti registreeritud õnnetuste seoseid maastikutunnustega ning hinnati neist tulenevat ulukiõnnetuste riski teedel. Kõrgendatud õnnetuste riskiga teelõike kajastab rakenduses looduslike ohutegurite hinnang viieastmelisel skaalal.
Uue kaardirakenduse abil on võimalik hinnata olemasolevate ulukite eest hoiatavate liiklusmärkide asjakohasust ning planeerida vajadusel uute märkide paigaldamist. Samuti annab andmestik väärtuslikku sisendit teede projekteerimisele ja keskkonnamõju hindamisele.
Uus kaardirakendus on leitav siit.
Alates 2008. aastast on Eestis süstemaatiliselt kogutud maanteedel toimunud ulukiõnnetuste statistikat. Sisendiks on riigiinfo telefonile laekunud teated (varem Keskkonnainfo 1313, pärast selle sulgemist Häirekeskuse riigi infotelefon 1247). Teated talletati tekstiliste kirjetena, vastavalt teataja sõnadele. Kui teadete vastuvõtmine liikus Häirekeskusesse, lisandusid andmekomplektile telefonist automaatselt välja loetud koordinaadid.
Käesolev töö on jätk senistele uuringutele. Varasemalt on loomaõnnetuste teateid analüüsitud 2015. ja 2019. aastal.
Käsiraamat "Loomad ja liiklus Eestis"
Käsiraamatu põhiteema on transpordi infrastruktuurist tulenevate ökoloogiliste barjääride ja killustumise efekti vähendamine ning elusloodusega seotud liiklusohutuse tõstmine.
Käsiraamatu sihtrühmad on kõik, keda puudutab transpordi infrastruktuuri n-ö elutsükkel, alates otsustajatest ja planeerijatest kuni liiklejate ja teede hooldajateni nii riiklikul, regionaalsel kui ka kohalikul tasemel.
Käsiraamat on üles ehitatud lahenduse põhiselt, andes samas ülevaate probleemist kuni selle tehnilise lahenduseni. Raamat baseerub mitmetel sarnastel käsiraamatutel ja ülevaadetel mujalt maailmast, eriti aga Euroopa käsiraamatul „Transpordi infrastruktuuriga killustatud elupaigad. Loodus ja liiklus. Euroopa käsiraamat konfliktide määratlemiseks ja lahenduste kavandamiseks“ („Habitat fragmentation due to Transportation Infrastructure. Wildlife and Traffic. A European Handbook for Identifying Conflicts and Designing Solutions.“, KNNV Publishers, 2003), mis on koostatud aktsioonis COST341 ligi 20 Euroopa riigi ekspertide osalusel.
Käsiraamat on jaotatud üld- ja tehniliseks osaks. Esimene annab üldise ülevaate problemaatikast ja toob näiteid mujalt maailmast. Teine kirjeldab kogu meetmete planeerimise, keskkonnamõju hindamise, rakendamise, kontrolli ja hooldamise protseduuri optimaalseimal viisil ning annab detailsema ülevaate kasutusel olevatest ja vajalikest meetmetest liigirühmade kaupa, tuues välja ka täpsema tehnilise lahenduse kirjelduse projekteerijatele. Hinnatud on ka kuluaspekti, sedavõrd kui see on muutuvas finantsolukorras võimalik.
Käsiraamatu koostamist juhendas juhtivekspert Lauri Klein, töörühmas osalesid Eesti loomastiku eksperdid Jüri Tõnisson (sõralised), Nikolai Laanetu (poolveelised imetajad), Peep Männil (kiskjad), Lauri Lutsar (käsitiivalised), Uudo Timm (kaitsealused liigid), Jaanus Remm (väikeulukid ja närilised), Val Rajasaar (ulukikäitumine), Meelis Uustal (värvulised), Jaanus Elts (suuremad linnud), Riinu Rannap (kahepaiksed ja roomajad) ja Piret Pappel (kahepaiksed ja roomajad).
Käsiraamatu koostas Maanteeameti (alates 01.01.2021 Transpordiamet) tellimusel Eesti Loodusuurijate Seltsi haruselts Eesti Terioloogia Selts.
Eestis rajatud ökoduktid toimivad hästi
2022. aasta lõpu seisuga on Eesti 2 + 2 ristlõikega teedele rajatud ühtekokku neli ökodukti ja kolm suurulukitunnelit ning 2 + 1 ristlõikega maanteele üks ökodukt, mis ühendavad elupaiku ja võimaldavad rohevõrgustikul toimida vaatamata olulistele barjääridele, milleks on suure liiklussagedusega teed.
Nelja ökodukti osas viis Transpordiamet aastatel 2020-2022 läbi seire rajatiste toimivuse hindamiseks. Kahe aasta vältel vaadeldi loomade liikumist üle Kolu ökodukti (valminud 2013) Tallinn-Tartu maanteel ja üle Kohatu ökodukti (2017) Tallinn-Pärnu maanteel. Rõõsa ja Nõmmeri ökodukte (2020) Tallinn-Tartu maanteel seirati pooleteise aasta vältel. Seireid viisid läbi Eesti Looduseuurijate Selts ja osaühing Loodushuvi.
Seire tulemused näitavad, et kõik neli rajatist toimivad hästi. Võrreldes Eesti esimese ökodukti Kolu esmaseirega (2015-2016) näitas jätkuseire positiivseid tulemusi. Rajatise kasutajate seas on kahekordistunud suurulukite osakaal (eelkõige tänu metskitsedele) ja oluliselt on vähenenud koduloomade ja inimeste liikumine. Ökodukti kasutavad peaaegu kõik potentsiaalsed piirkonnas leiduvad sihtliigid, sh kõik suursõralised. 2021. aasta suvel registreeriti esmakordselt põdra ületused Kolu ökoduktil (ühtekokku 20) ja 2022. aasta suveperioodil. Kuigi põtrade ületused on sesoonsed ja ebaregulaarsed, võib siiski väita, et loomad on rajatise ühendusena omaks võtnud ja ei pelga seda.
Eestis järjekorras teisena valminud Pärnu maanteel asuva Kohatu ökodukti, vaatamata sagedasele inimtegevusele, tuleb hinnata efektiivseks ulukirajatiseks – esmaseire ajal kasutasid seda ülepääsuna kõik potentsiaalsed piirkonnas leiduvad sihtliigid. Seejuures võtsid kaks sihtliiki, põder ja metssiga, rajatise regulaarselt kasutusele esmaseire toimumise ajal. Erinevalt Kolust puudusid aga Kohatu ökoduktil hulkuvad koduloomad sootuks. See näitab, et ökodukti ümbritseval elupaigal on tugev mõju selle kasutamisele erinevate liikide poolt.
Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee km 40,0-64,1 Kose-Võõbu teelõigu Rõõsa ja Nõmmeri ökoduktide kasutatavuse esmaseire näitas, et läbipääsud on hästi õnnestunud ja ulukid on need väga ruttu pärast valmimist omaks võtnud. Mõlemat ökodukti kasutavad kõik piirkonna suurulukid, seejuures on põtrade liikumissagedus nii Rõõsa kui Nõmmeri ökoduktidel oluliselt suurem kui Eestis varem valminud ökoduktidel.Nõmmeri ökodukti kasutavad regulaarselt ka karud. Teistel ökoduktidel on karude ületused olnud pigem juhuslikud.
Rõõmustav on tõdeda, et ökoduktid kujunevad ajapikku ulukite elupaikade loomulikuks osaks, mida kasutatakse nii toitumis- kui puhkepaigana. Seetõttu on oluline tasub inimestel rajatisi vältida. Rajatistel ei tohiks liikuda jala ega maastikusõidukiga, kui tegemist ei ole kombineeritud lahendusega (nt Kohatu ökodukt).
Uuringutega saate tutvuda siin.
Seotud viited
Viimati uuendatud 06.02.2026
